Loetud päevad

Ja aina lähemale jõuab aeg, millal me saame oma kolinad kokku pakkida ja siit minema tõmmata. Me lihtsalt ei jõua seda ära oodata. Eelmine reede, vabal päeval käisime veepargis Waterworld, mis oli viimase peal. Nagu tõsiseeelt! Emotsioonid olid laes. Enam  vist Kalev Spa ja muud ujulad Eestis mind väga ei tõmba. Lasime enamikest kohtadest Käroliniga alla, aga kõikidele kaa ei julgenud minna. Kuna igal pool oli suht pikad järjekorrad, siis pidime mõnes kohas lausa tund aega ootama. Aga see oli seda väärt. Päev oli täiega korda läinud. Üks toru, mis kandis nime oli Hurricane läks otse alla umbes 90 kraadise nurga all. Me istusime paatides ja vahepeal olime õhus. Alguses üritasime karjuda, aga niii jube oli, et hing jäi korraks kinni ja midagi ei tulnud enam. Kuna oleme sellised adrenaliinihullud, läksime teist korda samuti. Mulle meeldis kõige rohkem ühe valge paadiga sõita elusuures torus, kus olid igasugused käänud ja keerud ja mis kestis suhteliselt kaua. Samuti täiega vinged olid ühed kollased paadid, mis läksid ülijärsult alla. Kõik läks seal vist ülijärsult alla. Ka friikad, mis me peale ujumist ostsime.

Ja minu lemmik valge toru paistab :)

Eile otsustasime Gironast läbi põigata. Alguses sattusime kuskile väga tühja linnaossa, mis oli täiesti väljasurnud. Ka ilm ei olnud väga palju lubav. Tahtsin juba tagasi pöörduda, kui jõudsime ühe müüri juurde. See oli algselt olnud Girona kaitsemüür, nüüd on see turismiobjekt. Müür läks kõrgele üles ja lõppes Girona katedraali juures, mis oli seest sama võimas ja grandioosne kui väljast. Peale katedraali šoppasime. Sain endale uue seeliku ja kotti ja muid suveniire. Taas üks 50 kadus nagu musta auku. Tagasisõites tuli rongi kontroll peale..esimest koda! Kõik võtsid oma piletid välja ja meie eestlased, jänesed nagu me oleme, olime paanikas. Tavaliselt tuleb pilet osta piletikassast enne rongile minemist. Nüüd saab vist rongist kaa osta, kuigi mitte kunagi pole me siin kontrolli näinud ja sõidame jänest. Kui kontrollör tuli meie juurde, siis küsisime pileti vahepeatusesse ja kui ümber istusime, jätkasime tasuta sõitmist:D

Päev läks nagu tõsiselt kiiresti. Õhtupoole läksime Nou Woki, mis on mingi hiina restoran või siis kannab restorani nime, aga väga luksuslik pole. Lõime ennast üles, kui kohale jõudes avastasime, et see on mingi pere restoran. Põhiliselt maksad natuke ja saad süüa end lõhkemiseni täis. Ja seda me ka tegime. Proovisin hiidaustreid ja igasuguseid muid kalu, millest mul aimu polnud. Liha kaa natuke, aga kõike kaa ei julgenud endale suhu toppida. Kuna seal polnud mingeid nimetusi juures, siis ma tõesti ei soovinud mingeid pulli mune süüa vms. 

Tööst nii palju, et asjad on täiesti korras. Paco on jätkuvalt meiega vääääga tore. Küsisime, kas me võime pitsat soojendada, kui ise poest selle ostame, muidugi ta lubas, sest me oleme ta number one'd :D Samuti lubas ta meie hinnangulehele kõik A-d või siis 10-d panna. Praktikajuhendaja on vist väga rõõmus nüüd. 

Eesti tüdrukud lahkusid umbes nädal aega tagasi üks öö järsult ja jätsid praktika pooleli. Jääme neid igatsema :( Väga toredad olid. Meie korterikaaslane Irina praktika sai läbi ja ta jättis meiega kolmapäeval hüvasti, kuigi ta lubas Eestisse tulla. Lükkasime Käroliniga meie kolme voodid kohe kokku. Ei tea, ka see oli hea mõte, kuna leian Kärolini hommikuti tihti endale väääga lähedalt. Hakkan varsti juba mõtlema voodite lahutamisele. Saan aru, et ta igatseb Kristjanit, aga ma sooviks kaa laiutada. :D Peale Irinat lahkus ka samal öösel enneaegselt üks lätlane vastuvõttust, kes jättis praktika pooleli. Me väga ei rääkinud, aga viimasel ajal saime päris hästi läbi. Tulnukas ütles, et señora Maria järgmine aasta korjab kõigilt praktikantidelt passid ära, et nad lahkuda ei saaks. Mida iganes nagu, mina oma passi kellegi võõra kätte küll ei annaks, eriti hispaanlaste kätte. Tegelikult kui meid nüüd nii väheseks on jäänud, siis oleme hakanud teistega tihedamalt suhtlema. Loodame, et see lahkumist väga raskeks ei tee.

Vahepeal olid kerged tülid Nilbikuga, sest ta lihtsalt on nii tropp, pole midagi teha, aga häid päevi on rohkem. Nüüd peab üle elama need viimased 14 päeva, et saaks 6 päeva Barcelonas õiget puhkust nautida!

 

Girona katedraal

5 nädalat veel...

Eile möödus kaks kuud meie siin olemisest. Täpselt viis nädalat peab siin Hispaanias veel elus püsima. Ei jõua tõesssti ära oodata, millal saab oma armsasse kodukesse tagasi, oma armsasse voodisse Tauri kaissu :)

Kõik on väga hästi läinud vahepeal. Paco on väga tore ja armas meiega. Saame iga õhtu kui tahame toasty'sid (singi-juustu võileibu), mis on hässti rasvased ja krõbedad. Siis võime nii palju juua kui tahame (mitte alkoholi! :D) ja süüa jäätiseid enne kui Paco saabub, seda kaa muidugi salaja. Ja ka hästi maitsvaid küpsiseid, kuigi viimasel ajal on need juba üle visanud. Üks päev lubas Paco mul papagoiga pilti ja eile saime Kärolini ja maoga koos pildi. Tulnukas ja üks teine Bangladeshi vend on kaa väga toredad meiega, keda me kutsume Nunnuks. Nimi ütleb juba kõik.

Siiski pole kõik kaa täiesti tore olnud, kui välja arvata see, et minu keskmine sõrm jäi paar päeva tagasi õllevaadi ja gaasiballooni vahele, mis nüüd on üles paistetanud. Samuti pole meeldivad mõned inimesed siin. Tulnukas ütles, et me ei tohi mitte kedagi siin usaldada, et kõik on kümne küünega enda poole. Kuigi Tulnukas ja Nunnu on erandid. :D Keegi oli Pacole rääkinud, kuidas Tulnukas käib oma pausidel oma toas istumas, mida ta ka teeb. Ja nüüd Paco ei lase tüüpi kordagi silmist. Ma käisin kaa vahepeal oma toas..kommi söömas ja muid asju tegemas. Aga enam vist ei julge. Samuti peab ettevaatlik olema, kuna veits-metsa-poole-vend kannab Pacole ette, mida me joome. Me tohime ainult vett ja ainult vett juua, mitte mingeid karastusjooke ega kohvisid. Teine baari tüdruk Bulgaariast oli señora Mariale vahele jäänud, et jõi vett ja eit oli ka selle täiesti ära keelanud. Mida me peaksime sellise kuumusega, siis jooma. Meil pole ka mingeid puhureid baaris ja iga päevaga temperatuuri kraadid järjest tõusevad. Ma hakkan varsti vist tööd tegema lapp käes, et higi oma otsa eest pühkida. Õnneks me saime oma tuppa ventilaatori, aga seda kaa ei tohi kellelegi kuulutada.

Eelmine nädal olin veidike tõbine ja üldse ei saanud magada. Samal ajal nakatasin Kärolini kaa. Mul oli kurk nii valus ja hääl läks korraks ära..paariks päevaks, aga see oli peale väljaskäiku..:D Ärkasin üks öö üles ja niii hullult köhisin. Mõtlesin, et köhin kopsud varsti välja. Nüüd on kõik õnneks korras. Üleeile tehti meie toanaabrite toas tõrjet, kuna neil pidid mingid voodilutikad olema, ja seega kaks töömeest alustasid 11 paiku sellist köhimist, et minu oma ei mängi mingit rolli selle kõrval. See mürk, mida nad kasutasid oli nii tugev ja nad ei kasutanud isegi mingeid maske. Pärast kuulsin, et üks oli täiega ropsinud, aga no pole ime kaa. Ja nad ei kasuta seda mürki esimest korda. Igatahes meie koridor haises kaks päeva ja hais levis isegi klientideni. Ja me ei saanud meie igapäevase rutiini kohaselt enam üheni päeval magada. :(

Täna oli meil taas vaba päev. Käisime kõrval olevas linnas Pineda de Maris, et ennast neegriks päevitada. Lõpetasime ära põlenutena. Ja lained, oh need lained, täna olid need täiesssti metsikud. Ja ma sain oma uute bikiinidega vees hulpida. Eelmisel nädalal käisime Lorret de Maris. Saime tasuta rongisõidu nagu ikka. Šoppasime oma viimaste sentide eest. Kulutasin oma allesjäänud palga ära. Hiljem suundusime randa. See rand oli nagu tõesti ahhetama panev. Meri oli niiii ilus ja sinine ja seal oli niiii palju kaljusid ja kõik oli lihtsalt niiii super. Sain oma jalgadele mitu kriimustust, aga merevesi parandas need kohe :) Sõime ühes rannakohvikus, kus saime tasuta rannakotid kaasa. Ma polekski endale pidanud kotti ostma sealt, kui oleksin selle varem saanud. Siiski see rannakott sobib pigem toidukotiks mul Eestis:D Tagasi tahtsime sama moodi minna. Hiilisime rongijaama, kui järsku üks turvamees tuli midagi seletama. Meie rong oli just eest ära sõitnud ja turvamees ütles, et me saame bussiga, aga bussijuhile pidi rongipiletit näitama, et saada bussi, mida meil muidugi polnud. Õnneks enne meid oli seal veel üks noortekamp ja me kohmitsesime oma kottides. Mul olid ainult vanad rongipiletid rahakotis ja kuna bussijuhil oli kiire, siis turvamees tahtis kiiresti meie pileteid näha. Näitasin talle neid vanu rongipileteid ise täiesti närvis olles. Ja üllatus..ta ei vaadanud kuupäevigi ja ütles, et me ruttu juba bussi läheksime. Bussis saime teada, et bussijuht sõidab Pineda de Mari (järgmine linn Santa Susannast), kuigi meile öeldi, et see läheb Santa Susannasse. Jooksime ette ja palusime bussijuhil teha Santa Susannas peatuse, alguses ta keeldus, aga no, kes meile ei ütleks :D Jõudsime just õhtusöögi ajaks kohale.

Meie sukelduspaik

Ja ma suutsin pool pitsat ära süüa :D

Niimoodi ma oma põlved ära veristasin