Loetud päevad

Ja aina lähemale jõuab aeg, millal me saame oma kolinad kokku pakkida ja siit minema tõmmata. Me lihtsalt ei jõua seda ära oodata. Eelmine reede, vabal päeval käisime veepargis Waterworld, mis oli viimase peal. Nagu tõsiseeelt! Emotsioonid olid laes. Enam  vist Kalev Spa ja muud ujulad Eestis mind väga ei tõmba. Lasime enamikest kohtadest Käroliniga alla, aga kõikidele kaa ei julgenud minna. Kuna igal pool oli suht pikad järjekorrad, siis pidime mõnes kohas lausa tund aega ootama. Aga see oli seda väärt. Päev oli täiega korda läinud. Üks toru, mis kandis nime oli Hurricane läks otse alla umbes 90 kraadise nurga all. Me istusime paatides ja vahepeal olime õhus. Alguses üritasime karjuda, aga niii jube oli, et hing jäi korraks kinni ja midagi ei tulnud enam. Kuna oleme sellised adrenaliinihullud, läksime teist korda samuti. Mulle meeldis kõige rohkem ühe valge paadiga sõita elusuures torus, kus olid igasugused käänud ja keerud ja mis kestis suhteliselt kaua. Samuti täiega vinged olid ühed kollased paadid, mis läksid ülijärsult alla. Kõik läks seal vist ülijärsult alla. Ka friikad, mis me peale ujumist ostsime.

Ja minu lemmik valge toru paistab :)

Eile otsustasime Gironast läbi põigata. Alguses sattusime kuskile väga tühja linnaossa, mis oli täiesti väljasurnud. Ka ilm ei olnud väga palju lubav. Tahtsin juba tagasi pöörduda, kui jõudsime ühe müüri juurde. See oli algselt olnud Girona kaitsemüür, nüüd on see turismiobjekt. Müür läks kõrgele üles ja lõppes Girona katedraali juures, mis oli seest sama võimas ja grandioosne kui väljast. Peale katedraali šoppasime. Sain endale uue seeliku ja kotti ja muid suveniire. Taas üks 50 kadus nagu musta auku. Tagasisõites tuli rongi kontroll peale..esimest koda! Kõik võtsid oma piletid välja ja meie eestlased, jänesed nagu me oleme, olime paanikas. Tavaliselt tuleb pilet osta piletikassast enne rongile minemist. Nüüd saab vist rongist kaa osta, kuigi mitte kunagi pole me siin kontrolli näinud ja sõidame jänest. Kui kontrollör tuli meie juurde, siis küsisime pileti vahepeatusesse ja kui ümber istusime, jätkasime tasuta sõitmist:D

Päev läks nagu tõsiselt kiiresti. Õhtupoole läksime Nou Woki, mis on mingi hiina restoran või siis kannab restorani nime, aga väga luksuslik pole. Lõime ennast üles, kui kohale jõudes avastasime, et see on mingi pere restoran. Põhiliselt maksad natuke ja saad süüa end lõhkemiseni täis. Ja seda me ka tegime. Proovisin hiidaustreid ja igasuguseid muid kalu, millest mul aimu polnud. Liha kaa natuke, aga kõike kaa ei julgenud endale suhu toppida. Kuna seal polnud mingeid nimetusi juures, siis ma tõesti ei soovinud mingeid pulli mune süüa vms. 

Tööst nii palju, et asjad on täiesti korras. Paco on jätkuvalt meiega vääääga tore. Küsisime, kas me võime pitsat soojendada, kui ise poest selle ostame, muidugi ta lubas, sest me oleme ta number one'd :D Samuti lubas ta meie hinnangulehele kõik A-d või siis 10-d panna. Praktikajuhendaja on vist väga rõõmus nüüd. 

Eesti tüdrukud lahkusid umbes nädal aega tagasi üks öö järsult ja jätsid praktika pooleli. Jääme neid igatsema :( Väga toredad olid. Meie korterikaaslane Irina praktika sai läbi ja ta jättis meiega kolmapäeval hüvasti, kuigi ta lubas Eestisse tulla. Lükkasime Käroliniga meie kolme voodid kohe kokku. Ei tea, ka see oli hea mõte, kuna leian Kärolini hommikuti tihti endale väääga lähedalt. Hakkan varsti juba mõtlema voodite lahutamisele. Saan aru, et ta igatseb Kristjanit, aga ma sooviks kaa laiutada. :D Peale Irinat lahkus ka samal öösel enneaegselt üks lätlane vastuvõttust, kes jättis praktika pooleli. Me väga ei rääkinud, aga viimasel ajal saime päris hästi läbi. Tulnukas ütles, et señora Maria järgmine aasta korjab kõigilt praktikantidelt passid ära, et nad lahkuda ei saaks. Mida iganes nagu, mina oma passi kellegi võõra kätte küll ei annaks, eriti hispaanlaste kätte. Tegelikult kui meid nüüd nii väheseks on jäänud, siis oleme hakanud teistega tihedamalt suhtlema. Loodame, et see lahkumist väga raskeks ei tee.

Vahepeal olid kerged tülid Nilbikuga, sest ta lihtsalt on nii tropp, pole midagi teha, aga häid päevi on rohkem. Nüüd peab üle elama need viimased 14 päeva, et saaks 6 päeva Barcelonas õiget puhkust nautida!

 

Girona katedraal

5 nädalat veel...

Eile möödus kaks kuud meie siin olemisest. Täpselt viis nädalat peab siin Hispaanias veel elus püsima. Ei jõua tõesssti ära oodata, millal saab oma armsasse kodukesse tagasi, oma armsasse voodisse Tauri kaissu :)

Kõik on väga hästi läinud vahepeal. Paco on väga tore ja armas meiega. Saame iga õhtu kui tahame toasty'sid (singi-juustu võileibu), mis on hässti rasvased ja krõbedad. Siis võime nii palju juua kui tahame (mitte alkoholi! :D) ja süüa jäätiseid enne kui Paco saabub, seda kaa muidugi salaja. Ja ka hästi maitsvaid küpsiseid, kuigi viimasel ajal on need juba üle visanud. Üks päev lubas Paco mul papagoiga pilti ja eile saime Kärolini ja maoga koos pildi. Tulnukas ja üks teine Bangladeshi vend on kaa väga toredad meiega, keda me kutsume Nunnuks. Nimi ütleb juba kõik.

Siiski pole kõik kaa täiesti tore olnud, kui välja arvata see, et minu keskmine sõrm jäi paar päeva tagasi õllevaadi ja gaasiballooni vahele, mis nüüd on üles paistetanud. Samuti pole meeldivad mõned inimesed siin. Tulnukas ütles, et me ei tohi mitte kedagi siin usaldada, et kõik on kümne küünega enda poole. Kuigi Tulnukas ja Nunnu on erandid. :D Keegi oli Pacole rääkinud, kuidas Tulnukas käib oma pausidel oma toas istumas, mida ta ka teeb. Ja nüüd Paco ei lase tüüpi kordagi silmist. Ma käisin kaa vahepeal oma toas..kommi söömas ja muid asju tegemas. Aga enam vist ei julge. Samuti peab ettevaatlik olema, kuna veits-metsa-poole-vend kannab Pacole ette, mida me joome. Me tohime ainult vett ja ainult vett juua, mitte mingeid karastusjooke ega kohvisid. Teine baari tüdruk Bulgaariast oli señora Mariale vahele jäänud, et jõi vett ja eit oli ka selle täiesti ära keelanud. Mida me peaksime sellise kuumusega, siis jooma. Meil pole ka mingeid puhureid baaris ja iga päevaga temperatuuri kraadid järjest tõusevad. Ma hakkan varsti vist tööd tegema lapp käes, et higi oma otsa eest pühkida. Õnneks me saime oma tuppa ventilaatori, aga seda kaa ei tohi kellelegi kuulutada.

Eelmine nädal olin veidike tõbine ja üldse ei saanud magada. Samal ajal nakatasin Kärolini kaa. Mul oli kurk nii valus ja hääl läks korraks ära..paariks päevaks, aga see oli peale väljaskäiku..:D Ärkasin üks öö üles ja niii hullult köhisin. Mõtlesin, et köhin kopsud varsti välja. Nüüd on kõik õnneks korras. Üleeile tehti meie toanaabrite toas tõrjet, kuna neil pidid mingid voodilutikad olema, ja seega kaks töömeest alustasid 11 paiku sellist köhimist, et minu oma ei mängi mingit rolli selle kõrval. See mürk, mida nad kasutasid oli nii tugev ja nad ei kasutanud isegi mingeid maske. Pärast kuulsin, et üks oli täiega ropsinud, aga no pole ime kaa. Ja nad ei kasuta seda mürki esimest korda. Igatahes meie koridor haises kaks päeva ja hais levis isegi klientideni. Ja me ei saanud meie igapäevase rutiini kohaselt enam üheni päeval magada. :(

Täna oli meil taas vaba päev. Käisime kõrval olevas linnas Pineda de Maris, et ennast neegriks päevitada. Lõpetasime ära põlenutena. Ja lained, oh need lained, täna olid need täiesssti metsikud. Ja ma sain oma uute bikiinidega vees hulpida. Eelmisel nädalal käisime Lorret de Maris. Saime tasuta rongisõidu nagu ikka. Šoppasime oma viimaste sentide eest. Kulutasin oma allesjäänud palga ära. Hiljem suundusime randa. See rand oli nagu tõesti ahhetama panev. Meri oli niiii ilus ja sinine ja seal oli niiii palju kaljusid ja kõik oli lihtsalt niiii super. Sain oma jalgadele mitu kriimustust, aga merevesi parandas need kohe :) Sõime ühes rannakohvikus, kus saime tasuta rannakotid kaasa. Ma polekski endale pidanud kotti ostma sealt, kui oleksin selle varem saanud. Siiski see rannakott sobib pigem toidukotiks mul Eestis:D Tagasi tahtsime sama moodi minna. Hiilisime rongijaama, kui järsku üks turvamees tuli midagi seletama. Meie rong oli just eest ära sõitnud ja turvamees ütles, et me saame bussiga, aga bussijuhile pidi rongipiletit näitama, et saada bussi, mida meil muidugi polnud. Õnneks enne meid oli seal veel üks noortekamp ja me kohmitsesime oma kottides. Mul olid ainult vanad rongipiletid rahakotis ja kuna bussijuhil oli kiire, siis turvamees tahtis kiiresti meie pileteid näha. Näitasin talle neid vanu rongipileteid ise täiesti närvis olles. Ja üllatus..ta ei vaadanud kuupäevigi ja ütles, et me ruttu juba bussi läheksime. Bussis saime teada, et bussijuht sõidab Pineda de Mari (järgmine linn Santa Susannast), kuigi meile öeldi, et see läheb Santa Susannasse. Jooksime ette ja palusime bussijuhil teha Santa Susannas peatuse, alguses ta keeldus, aga no, kes meile ei ütleks :D Jõudsime just õhtusöögi ajaks kohale.

Meie sukelduspaik

Ja ma suutsin pool pitsat ära süüa :D

Niimoodi ma oma põlved ära veristasin

Poisid Barcelonas

Vahepeal on niii palju juhtunud. Juulikuu teine nädal oli kõige parem ja meeldejäävam üldse. Poisid otsustasid väiksest Eestist meile külla sõita. Nägin üle pika aja musiii, mis oli kõige parem tunnne kõige selle kaose keskel. Saime Pacolt välja kaubeldud kaks vaba päeva, mille sisustasime ära Barcelonas. Panime Käroliniga mõned kohad kirja, et poistel siin lõbus oleks, ent neil oleks ilmselgelt üsna lõbus olnud :D

Käisime Calellas, rannas, mõnes kohas söömas, turul jne. Reede ja laupäeva veetsime Barcelonas. Turul oli meie jaoks suhteliselt igav, kuna oleme Käroliniga seal juba mitmeid kordi käinud. Ja üldse seal olid lahedad asjad otsa vist saanud. Calellas saime mõned suveniirid soetatud, leidsin emale ka sünnipäevakingi. Ööbimisega oli omaette teema. Tauri ja Kristjan ööbisid ühes hostelis, mille me välja olime otsinud. Meile tehti Käroliniga leping poiste kohta. Peaks mainima, et kõige vägevam leping, mis ma näinud olen. Lepingusse oli kirjutatud poiste nimed, saabumiskuupäevad ja lõplik summa – kõik ainult pastakaga ja alla löödud veel tempelgi. Me ei saanud kohe lepingut üle anda, kuna olime sel ajal tööl. Siis kui poisid saabusid ei lastud neid hostellisse sisse ja lubati pealekauba politseigi kutsuda. Tänavale nad ei jäänud ja said lõpuks sisse. Ja saime ka meiegi..küll esimesed ööd salaja :D hiljem oli nukram seis.

Selline nägi välja poiste leping

Barcelonasse jõudes, oli meil üks ööbimiskoht, aga mitte päris kindel. Pidime kiiresti netti saama, et booking ära teha. Kui asjad said makstud, oli ka sellega väike jama. Igatahes saime alles õhtul kuuest korterisse. Me ei saanud päeval raisku lasta minna ja komberdasime oma kotikestega ühest kohast teise. Barcelonas oli iga päev niiniiii kuum nagu keegi praeks sind sütel. Käisime ühe kunstimuuseumi juures, mis on üks kaunimaid ehitisi, mis ma näinud olen. Tegelt seal me seiklesimegi kogu aja, kuna see oli nii suur. Kunstimuuseumi ümber tegelikult. Enamik aega kulus pildikeste tegemisele. Õhtu veetsime restoranis. Järgmisel päeval sõitsime turistibussiga ringi ja avastasime Barcelonat. Nägime Sagrada Familiat..väljastpoolt, käisime Gaudi kuulsas pargis ja kallis Tauri sai viimaks Barcelona kodustaadionil ära käidud. Õhtul Kärolin ja Kristjan muretsesid selle eest, et meil kõhud täis oleks. Peale seda suundusime välja. Üritasime ühele erapeole sisse saada, mida peeti laeval, väga ei õnnestunud, õnneks me polnud ainukesed, kes seda üritasid. Leidsime siiski ühe klubi taolise asunduse, kus veetsime õhtu. Pühapäeval istusime vale rongi peale nagu Hispaanias ikka turistidel tavaks. Jäin tööle hiljaks 15 minutit ja ei saanud Taurile paari kohta tänu sellele näidata, ent siiski see nädal kui Tauri siin oli, andis mulle jõudu vastu pidada ja tõi naeratuse mu näole :)

Imelised vaated Barcelonas

Mõnus sööming Santa Susannas

Linna peal

Eile õhtul otsustasime taas välja minna nagu meil reedeti tavaks on. Enne väljaminekut me ei kujutanud ettegi, et sellest tuleb nii vinge õhtu. Meiega ühinesid Kadri, Irina ja üks ta sõbranna. Enne väljaminekut kulistasime Käroliniga liiter Balut (sama mis Malibu) alla ja mõned krõpsud. Alguses tegime väikse soojenduse ühes restorani baaris, aga kuna kell sai 12, siis lõpetati seal peagi esinemine. Algselt oli plaan minna salsat tantsima. Kui me jõudsime salsaklubisse kõlasid seal juba kuumad ladinarütmid. Muusika oli nagu tõsiselt hea. Kõikidel naistel olid oma tantsupartnerid olemas ja enamiku tantsustiilist oli näha, et nad on tegelenud salsaga päris kaua. Siis tuli lava ette salsa õpetaja, kes hakkas liigutusi tegema ning me kõik tema järgi. Selle õhtuga kulusid küll vist kogu nädala kalorid. Eestis sellist asja juba ei näe. See oli lihtsalt nii teistsugune ja äge. Ootasime kuni Kadri lõpetas oma kokteili, et edasi kuskile mujale suunduda. Ei viitsinud väga kaua neid paarikesi vaadata, kui ise kaasa tantsida ei saa. 

Jõudsime jällegi Frogi, mis on siin vist ainus klubi, kus inimesed ka reaalselt käivad. Kuna Irina väga ei viitsinud sinna tulla, läks ta oma sõbrannaga minema. Muusika oli sealgi täiesti lõpp kui hea. Üks laul oli parem kui teine. Enamik lugusid olid hispaania keelsed. Siis me näitasime kuidas eesti tüdrukud tantsida oskavad. Kadril oli kõige rohkem lööki sel ööl. Meil Käroliniga oli vist mustade seas lööki :D See on päris hirmus kui mingi kahe meetrine vend Sul kõrval seisab ja ära kaa ei lähe. Igatahes see oli esimene vinge õhtu meil väljas. Peale Frogi läksime kuskile džungliteemalisse restoran-baari. Miks me seda küll varem pole avastanud. Ja hinnad on seal kaa nagu niiii soodsad. Tegime seal ühe liitrise kokteili ja paar pitsat ning sellega oli meie õhtu läbi. Väga huvitav oli näha ka ühte poolpaljast meest kuskil posti otsas midagi karjumas ning ühte teist venda otse meie ees urineerimas. Aga sellised need hispaanlased siin juba on.

 

Üksluised päevad

Otsustasime täna randa minna. Kuna eesti tüdrukutel oli vaba päev, siis nad liitusid meiega. Meie Maarjaga põlesime ära peale kolme tunnist lebotamist ja mul töö juures pea lõhkus nii hullusti nagu keegi oleks kirvega pähe tagunud. Samuti on mul selg täiesti punane ja jalad mõnest kohast. Isegi mitmed külastajad ja Paco mainisid, et mu nägu on punane.

Paco ütles, et me alustame nüüd tööga kogu aeg poole viiest kuni kaheteistkümneni õhtul. Seega hommikud ja lõuna on vabad. Varem olin mina mõnikord kolmest, siis jällegi Kärolin. Samuti pakub Paco meile nüüd iga õhtu võileibu. Alguses sain ma neid ühelt baaripoisilt, keda kutsume tulnukaks – ta lihtsalt näeb selline välja. Tööga tuleme hästi toime ja kõik asjad on enam vähem selged, kuigi iga päev tuleb ette tobedaid asju, mis suudavad mu tuju rikkuda. Sidrunit võib ainult gin toonikusse panna ning mitte mingil väikestele lastele cola sisse, sest selline tegevus pahandab tulnukat. Näiteks üks baaripoiss, kelle oleme Jaaniks ristinud, ütles, et ma ei peaks tuhatoose korralikult puhtaks hõõruma, vaid lihtsalt veega üle loputama, kuna need lähevad nii kui nii mustaks ja siis peab neid uuesti hõõruma. Äkki ma üldse ei peseks siis, viskaks konid lihtsalt ära ja paneks musta tuhatoosi laua peale tagasi. Ja võib-olla teeks klaasidega sama, need saavad ju kaa mustaks ning neid peaks uuesti pesema. Säästaksime aega ja ka vett.Veel mõndadest ajuvabadest reeglitest. Kuna meil on üks kindel päevakokteil, siis peame ainult seda pakkuma. Isegi kui klient soovib mingisugust teistsugust kokteili, siis peame ütlema, et me ei oska seda teha ja proovigu meie päevakokteili hoopis. Meie Käroliniga selliseid idiootseid reegleid ei järgi. Hakkaku nad ise siis võileibu valmistama kindad käes ja keeraku vorstikesi pannil, mitte paljaste sõrmedega, vaid selleks ette nähtud riistadega. Ime, et nad üldse oma nõudepesumasinat korra päevas raatsivad pesta ning selgus, et nad kasutavad ka mingisugust vahendit, kuigi vesi isegi ei vahuta. Ma ei tea, kust on see hotell küll oma kolm tärni saanud, aga mina ei annaks sellele isegi ühte tärni. Nüüd läks jutt taas väga negatiivseks, aga see kõik lihtsalt on siin nii. Muidugi muudavad päeva paremaks kliendid, kes meid kiidavad ja eriti väiksed lapsed, kui nad ütlevad sulle, kui tore ja armas sa oled.

Paar päeva tagasi hakkas meil tööle üks uus poiss Jamal vms. Pärit on ta kust ikka kui Bangladeshist. Kahjuks ei oska ta eriti hispaania keelt ja veel vähem inglise keelt. Señora Mariale ta eriti kaa ei meeldi. Esimesel päeval rääkis, et kavatseb tüübi kohe lahti lasta. Võiks vähe mõistvam olla ja aru saada, et iga üks ei suuda esimesel tööpäeval hiilata. Kuigi see vend tundub mulle kaa natuke.. liiga kohmakas. Siiski oli mul kahju temast, kui señora Maria ta kallal võttis. Samas võiksid mõned baaripoisid kaa natuke abistavamad olla. Jamal ei saanud klaaside pesemisega väga kiiresti hakkama ja kõik, eesotsas señora Mariaga vaatasid seda pealt. Kui me paneme klaasid muidu üksteise otsa kiirelt, siis Jamal tõstis neid üks haaval nõudepesumasinast välja, muidugi keegi ei võinud talle näidata, kuidas kiiremini saaks. Kui ta klaase ükskord korjas siis tõstis kõige alla täis klaasi ning muidugi jook tilkus kõik maha. Seda peaks ikka loogiliselt mõtlema. Ta ei saa tihti aru, kui Paco temaga räägib, mis on samuti raskendav asjaolu, siiski Paco oli öelnud señora Mariale, et las ta olla umbes nädalaseke siin ja vaatame kuidas ta hakkama saab, mis on minu arust palju parem variant, kui hakata uut töötajat otsima.

Koduigatsus on mul kaa nii suur peal, et kui poleks ainult seda toetust vaja tagasi maksta, sõidaks ma kohe koju tagasi. Tihti olen töölt tulnud ja täiesti masenduses ning mõelnud, et kas tõesti mõned asjad on võimalikud ja mis tobedad reeglid..mõnikord isegi nutmine ei aita ja tunne nagu asjad ei saa enam hullemaks minna. Stress on siin igaühel, ent sellistel hetkedel oleme üksteisele toeks, sest me kõik oleme samas paadis. Õnneks tuleb Tauri peagi siia, kes kergendab mu siinolekut kohe kindlasti. Ja siis hakkab alles nalja saama :)