Üksluised päevad

Otsustasime täna randa minna. Kuna eesti tüdrukutel oli vaba päev, siis nad liitusid meiega. Meie Maarjaga põlesime ära peale kolme tunnist lebotamist ja mul töö juures pea lõhkus nii hullusti nagu keegi oleks kirvega pähe tagunud. Samuti on mul selg täiesti punane ja jalad mõnest kohast. Isegi mitmed külastajad ja Paco mainisid, et mu nägu on punane.

Paco ütles, et me alustame nüüd tööga kogu aeg poole viiest kuni kaheteistkümneni õhtul. Seega hommikud ja lõuna on vabad. Varem olin mina mõnikord kolmest, siis jällegi Kärolin. Samuti pakub Paco meile nüüd iga õhtu võileibu. Alguses sain ma neid ühelt baaripoisilt, keda kutsume tulnukaks – ta lihtsalt näeb selline välja. Tööga tuleme hästi toime ja kõik asjad on enam vähem selged, kuigi iga päev tuleb ette tobedaid asju, mis suudavad mu tuju rikkuda. Sidrunit võib ainult gin toonikusse panna ning mitte mingil väikestele lastele cola sisse, sest selline tegevus pahandab tulnukat. Näiteks üks baaripoiss, kelle oleme Jaaniks ristinud, ütles, et ma ei peaks tuhatoose korralikult puhtaks hõõruma, vaid lihtsalt veega üle loputama, kuna need lähevad nii kui nii mustaks ja siis peab neid uuesti hõõruma. Äkki ma üldse ei peseks siis, viskaks konid lihtsalt ära ja paneks musta tuhatoosi laua peale tagasi. Ja võib-olla teeks klaasidega sama, need saavad ju kaa mustaks ning neid peaks uuesti pesema. Säästaksime aega ja ka vett.Veel mõndadest ajuvabadest reeglitest. Kuna meil on üks kindel päevakokteil, siis peame ainult seda pakkuma. Isegi kui klient soovib mingisugust teistsugust kokteili, siis peame ütlema, et me ei oska seda teha ja proovigu meie päevakokteili hoopis. Meie Käroliniga selliseid idiootseid reegleid ei järgi. Hakkaku nad ise siis võileibu valmistama kindad käes ja keeraku vorstikesi pannil, mitte paljaste sõrmedega, vaid selleks ette nähtud riistadega. Ime, et nad üldse oma nõudepesumasinat korra päevas raatsivad pesta ning selgus, et nad kasutavad ka mingisugust vahendit, kuigi vesi isegi ei vahuta. Ma ei tea, kust on see hotell küll oma kolm tärni saanud, aga mina ei annaks sellele isegi ühte tärni. Nüüd läks jutt taas väga negatiivseks, aga see kõik lihtsalt on siin nii. Muidugi muudavad päeva paremaks kliendid, kes meid kiidavad ja eriti väiksed lapsed, kui nad ütlevad sulle, kui tore ja armas sa oled.

Paar päeva tagasi hakkas meil tööle üks uus poiss Jamal vms. Pärit on ta kust ikka kui Bangladeshist. Kahjuks ei oska ta eriti hispaania keelt ja veel vähem inglise keelt. Señora Mariale ta eriti kaa ei meeldi. Esimesel päeval rääkis, et kavatseb tüübi kohe lahti lasta. Võiks vähe mõistvam olla ja aru saada, et iga üks ei suuda esimesel tööpäeval hiilata. Kuigi see vend tundub mulle kaa natuke.. liiga kohmakas. Siiski oli mul kahju temast, kui señora Maria ta kallal võttis. Samas võiksid mõned baaripoisid kaa natuke abistavamad olla. Jamal ei saanud klaaside pesemisega väga kiiresti hakkama ja kõik, eesotsas señora Mariaga vaatasid seda pealt. Kui me paneme klaasid muidu üksteise otsa kiirelt, siis Jamal tõstis neid üks haaval nõudepesumasinast välja, muidugi keegi ei võinud talle näidata, kuidas kiiremini saaks. Kui ta klaase ükskord korjas siis tõstis kõige alla täis klaasi ning muidugi jook tilkus kõik maha. Seda peaks ikka loogiliselt mõtlema. Ta ei saa tihti aru, kui Paco temaga räägib, mis on samuti raskendav asjaolu, siiski Paco oli öelnud señora Mariale, et las ta olla umbes nädalaseke siin ja vaatame kuidas ta hakkama saab, mis on minu arust palju parem variant, kui hakata uut töötajat otsima.

Koduigatsus on mul kaa nii suur peal, et kui poleks ainult seda toetust vaja tagasi maksta, sõidaks ma kohe koju tagasi. Tihti olen töölt tulnud ja täiesti masenduses ning mõelnud, et kas tõesti mõned asjad on võimalikud ja mis tobedad reeglid..mõnikord isegi nutmine ei aita ja tunne nagu asjad ei saa enam hullemaks minna. Stress on siin igaühel, ent sellistel hetkedel oleme üksteisele toeks, sest me kõik oleme samas paadis. Õnneks tuleb Tauri peagi siia, kes kergendab mu siinolekut kohe kindlasti. Ja siis hakkab alles nalja saama :)