Linna peal

Eile õhtul otsustasime taas välja minna nagu meil reedeti tavaks on. Enne väljaminekut me ei kujutanud ettegi, et sellest tuleb nii vinge õhtu. Meiega ühinesid Kadri, Irina ja üks ta sõbranna. Enne väljaminekut kulistasime Käroliniga liiter Balut (sama mis Malibu) alla ja mõned krõpsud. Alguses tegime väikse soojenduse ühes restorani baaris, aga kuna kell sai 12, siis lõpetati seal peagi esinemine. Algselt oli plaan minna salsat tantsima. Kui me jõudsime salsaklubisse kõlasid seal juba kuumad ladinarütmid. Muusika oli nagu tõsiselt hea. Kõikidel naistel olid oma tantsupartnerid olemas ja enamiku tantsustiilist oli näha, et nad on tegelenud salsaga päris kaua. Siis tuli lava ette salsa õpetaja, kes hakkas liigutusi tegema ning me kõik tema järgi. Selle õhtuga kulusid küll vist kogu nädala kalorid. Eestis sellist asja juba ei näe. See oli lihtsalt nii teistsugune ja äge. Ootasime kuni Kadri lõpetas oma kokteili, et edasi kuskile mujale suunduda. Ei viitsinud väga kaua neid paarikesi vaadata, kui ise kaasa tantsida ei saa. 

Jõudsime jällegi Frogi, mis on siin vist ainus klubi, kus inimesed ka reaalselt käivad. Kuna Irina väga ei viitsinud sinna tulla, läks ta oma sõbrannaga minema. Muusika oli sealgi täiesti lõpp kui hea. Üks laul oli parem kui teine. Enamik lugusid olid hispaania keelsed. Siis me näitasime kuidas eesti tüdrukud tantsida oskavad. Kadril oli kõige rohkem lööki sel ööl. Meil Käroliniga oli vist mustade seas lööki :D See on päris hirmus kui mingi kahe meetrine vend Sul kõrval seisab ja ära kaa ei lähe. Igatahes see oli esimene vinge õhtu meil väljas. Peale Frogi läksime kuskile džungliteemalisse restoran-baari. Miks me seda küll varem pole avastanud. Ja hinnad on seal kaa nagu niiii soodsad. Tegime seal ühe liitrise kokteili ja paar pitsat ning sellega oli meie õhtu läbi. Väga huvitav oli näha ka ühte poolpaljast meest kuskil posti otsas midagi karjumas ning ühte teist venda otse meie ees urineerimas. Aga sellised need hispaanlased siin juba on.

 

Üksluised päevad

Otsustasime täna randa minna. Kuna eesti tüdrukutel oli vaba päev, siis nad liitusid meiega. Meie Maarjaga põlesime ära peale kolme tunnist lebotamist ja mul töö juures pea lõhkus nii hullusti nagu keegi oleks kirvega pähe tagunud. Samuti on mul selg täiesti punane ja jalad mõnest kohast. Isegi mitmed külastajad ja Paco mainisid, et mu nägu on punane.

Paco ütles, et me alustame nüüd tööga kogu aeg poole viiest kuni kaheteistkümneni õhtul. Seega hommikud ja lõuna on vabad. Varem olin mina mõnikord kolmest, siis jällegi Kärolin. Samuti pakub Paco meile nüüd iga õhtu võileibu. Alguses sain ma neid ühelt baaripoisilt, keda kutsume tulnukaks – ta lihtsalt näeb selline välja. Tööga tuleme hästi toime ja kõik asjad on enam vähem selged, kuigi iga päev tuleb ette tobedaid asju, mis suudavad mu tuju rikkuda. Sidrunit võib ainult gin toonikusse panna ning mitte mingil väikestele lastele cola sisse, sest selline tegevus pahandab tulnukat. Näiteks üks baaripoiss, kelle oleme Jaaniks ristinud, ütles, et ma ei peaks tuhatoose korralikult puhtaks hõõruma, vaid lihtsalt veega üle loputama, kuna need lähevad nii kui nii mustaks ja siis peab neid uuesti hõõruma. Äkki ma üldse ei peseks siis, viskaks konid lihtsalt ära ja paneks musta tuhatoosi laua peale tagasi. Ja võib-olla teeks klaasidega sama, need saavad ju kaa mustaks ning neid peaks uuesti pesema. Säästaksime aega ja ka vett.Veel mõndadest ajuvabadest reeglitest. Kuna meil on üks kindel päevakokteil, siis peame ainult seda pakkuma. Isegi kui klient soovib mingisugust teistsugust kokteili, siis peame ütlema, et me ei oska seda teha ja proovigu meie päevakokteili hoopis. Meie Käroliniga selliseid idiootseid reegleid ei järgi. Hakkaku nad ise siis võileibu valmistama kindad käes ja keeraku vorstikesi pannil, mitte paljaste sõrmedega, vaid selleks ette nähtud riistadega. Ime, et nad üldse oma nõudepesumasinat korra päevas raatsivad pesta ning selgus, et nad kasutavad ka mingisugust vahendit, kuigi vesi isegi ei vahuta. Ma ei tea, kust on see hotell küll oma kolm tärni saanud, aga mina ei annaks sellele isegi ühte tärni. Nüüd läks jutt taas väga negatiivseks, aga see kõik lihtsalt on siin nii. Muidugi muudavad päeva paremaks kliendid, kes meid kiidavad ja eriti väiksed lapsed, kui nad ütlevad sulle, kui tore ja armas sa oled.

Paar päeva tagasi hakkas meil tööle üks uus poiss Jamal vms. Pärit on ta kust ikka kui Bangladeshist. Kahjuks ei oska ta eriti hispaania keelt ja veel vähem inglise keelt. Señora Mariale ta eriti kaa ei meeldi. Esimesel päeval rääkis, et kavatseb tüübi kohe lahti lasta. Võiks vähe mõistvam olla ja aru saada, et iga üks ei suuda esimesel tööpäeval hiilata. Kuigi see vend tundub mulle kaa natuke.. liiga kohmakas. Siiski oli mul kahju temast, kui señora Maria ta kallal võttis. Samas võiksid mõned baaripoisid kaa natuke abistavamad olla. Jamal ei saanud klaaside pesemisega väga kiiresti hakkama ja kõik, eesotsas señora Mariaga vaatasid seda pealt. Kui me paneme klaasid muidu üksteise otsa kiirelt, siis Jamal tõstis neid üks haaval nõudepesumasinast välja, muidugi keegi ei võinud talle näidata, kuidas kiiremini saaks. Kui ta klaase ükskord korjas siis tõstis kõige alla täis klaasi ning muidugi jook tilkus kõik maha. Seda peaks ikka loogiliselt mõtlema. Ta ei saa tihti aru, kui Paco temaga räägib, mis on samuti raskendav asjaolu, siiski Paco oli öelnud señora Mariale, et las ta olla umbes nädalaseke siin ja vaatame kuidas ta hakkama saab, mis on minu arust palju parem variant, kui hakata uut töötajat otsima.

Koduigatsus on mul kaa nii suur peal, et kui poleks ainult seda toetust vaja tagasi maksta, sõidaks ma kohe koju tagasi. Tihti olen töölt tulnud ja täiesti masenduses ning mõelnud, et kas tõesti mõned asjad on võimalikud ja mis tobedad reeglid..mõnikord isegi nutmine ei aita ja tunne nagu asjad ei saa enam hullemaks minna. Stress on siin igaühel, ent sellistel hetkedel oleme üksteisele toeks, sest me kõik oleme samas paadis. Õnneks tuleb Tauri peagi siia, kes kergendab mu siinolekut kohe kindlasti. Ja siis hakkab alles nalja saama :)

Fiesta de San Juan

Kui meil peetakse Eestis jaanipäeva, siis Hispaanias kannab on selleks San Juan's day või välismaiselt Saint John's day või midagi taolist. Sel päeval enamik inimesi koguneb randa ja nad lasevad rakette nagu segased. Eile mõtlesime peale tööd Irina ja Maarjaga, et lähme jalutame natuke. Maarja oli kuulnud kuidas vastuvõtust ühe mehe tütar oli eelmine aasta käinud rannas plätudega samal ajal ja talle lendas mingisugune raketitükk varbavahele ja see plahvatas. Edasi võib ise mõelda..Kui me olime natuke jalutanud, siis otsustasime ikkagi randa minna. Väikesed lapsed alustasid paugutamist juba parklas, kus igaüks viskas täiesti mõtlematult rakette igasse suunda. Jõudes randa, oli seal juba suhteliselt palju inimestesi kogunenud. Kõige haigem on see, et 3-5 aastased käivad nende rakettidega rahulikult ringi ning keegi ei keelagi neid. Samuti kui me ületasime silla üks mees tahtis raketi süüdata silla peal, toppides seda kuskile avasse, kus see oleks ükskõik kuhu võinud lennata. Muidu ilutulestik oli väga ilus, kahjuks ma ei võtnud midagi kaasa, et pilti teha. Siiski jäime ellu :D

Jardí Botànic Marimurtra

Tänaseks külastuseks valisime botaanikaaia Blanesis, mis asub suht meie linna lähedal - Jardí Botànic Marimurtra. Seal on üle 3000 erineva taime- ja puuliigi üle maailma. Sõitsime taas jänest nagu meil tavaks. Alguses meil polnud aimugi, kus botaanikaaed asub. Kolasime veidike poodides ja muidugi McDonald'sis. Saime teada, et botaanikaaed asub väga kaugel mäe otsas, mis eemalt paistis. Läksime sinna loomulikult jala, et rohkem kaloreid põletada (tegelt me ei teadnud, mis bussiga sinna saab:D). Linnas polnud mingeid silte, kus kohas botaanikaaed asub täpsemalt, seega läksime umbropsu. Peale kahetunnist trenni hakkasime pärale jõudma. Kui olime päris kõrgele mäe otsa jõudnud, nautisime imelist vaadet, mis avanes mäe küljelt.

Viimaks jõudsime kohale. Seal oli ülimalt ilus. Vahel oli tunne nagu oleksid kuskil Brasiilia vihmametsas. Tegime papagoidega pilti ja saime hiljem suveniirid kaasa. Botaanikaaed asub kohe mere ääres ning mida kõrgemale me jõudsime, seda imelisemaks vaade läks. See on lihtsalt kirjeldamatu kui sinine vesi seal on ja millised võimsad kaljud. See võttis sõna otseses mõttes ahhetama. Igatahes päev oli väga korda läinud. Olime küll veidike väsinud. 

Matarós ja Calellas raha kulutamas

Eelmine nädal käisime Matarós oma paberitel järel. Kui dokumentidega korras otsustasime veidike linna peal ringi vaadata, kuna aega veel oli ja kell oli kaa alles 11. Olime kuulnud Mataró Parcist, kus pidi olema üle 150 poe. Ekslesime linnas ja meid juhatati kuskile, kus polnud sellest kohast halli haisugi. Viimaks Kärolin küsis abi ühtedelt noortelt, kes lubasid meid autoga ära viia. Tutvusime ühe naisega ja ta vennaga, kes olid pärit Marokost. Neil oli sõber kaa, ma ei tea, kust tema oli pärit. Ainuke miinus oli see, et naine tahtis meiega koos kaasas käia, aga me tahtsime rahulikult ja kaua poes ringi vaadata. Kui me talle lõpuks viisakalt ära seletasime, et ta ei pea meiega koos riideid vaatama, siis ta lahkus. Mataro Parcis olime pettunud, kuna lootsime eest leida odavaid riideid ja huvitavaid poode, aga seal olid enam vähem kõik samad poed, mis Eestiski ja hinnad mõnes kohas veel kallimadki. Peale lühikest ostlemist suundusime McDonald'sisse. Kuna Kärolin pidi kolmest alustama, siis kiirustasime tagasi. Aeg kaob siin alati lennates. Jõudsime rongijaama enne kahte ja rong pidi tulema 14:04. Tagasisõidu eest pidime muidugi maksma. Rong jõudis kuskil viie minutilise hilinemisega nagu siin tavaks. Kahjuks kestis meie 25 minutiline rongisõit 50 minutit. Alguses liikusime normaalselt ja siis hakkas rong lambist venima. Meie vastas istus mingi kahtlane tüüp, kes sõna otseses mõttes koukis oma nina. Ta nokkis seda nii ägedalt, et ma imestasin kuidas tal sõrmed ära ei murdu.tegi seda veel kahe sõrmega. Kell oli juba kuskil pool kolm. Muretsesime, et Kärolin jääb nüüd tööle hiljaks. Järsku ninanokkija tõusis püsti ja hakkas teiste inimestega rääkima. Vahepeal rong peatus ja tegi uksed lahti, mille peale too tüüp hüppas rongist välja, ent hiljem kahjuks naasis. Muidugi jätkas oma pühat tegevust. Siis pidi rong jõudma Calellasse, mis on kahe peatuse kauguselt Santa Susannas, olime kindlad, et asjad lähevad nüüd libedamalt, aga ainult hullemaks läks. Rong seisis ühe koha peal 10 minutit ja me lihtsalt passisime. Viimaks hüppas ninanokkija rongist taas välja ja rong hakkas peagi sõitma, seekord ilma temata. Calellas on rongide ristumiskoht ja rong peab teise rongi mööda laskma, kuna siin on üherööpaline tee. Tollal me seda ristumiskohta muidugi ei teadnud. Santa Susannasse jõudsime kuskil 14:55 ja Kärolin muidugi hilines tööle. Õnneks Paco ei saanud seda teada.
Eelmine nädal vabal päeval käisime ka Calellas. Santa Susannast kaks peatust rongiga. Kuna me oleme enamus enda raha ära kulutanud, siis sõitsime jänest. Olime natuke jalutanud kui jõudsime ühele peatänavale. See koht oli kui meile mõeldud. Kingapoed, riiete poed ja kõik muu. Kohe hakkasime oma alles jäänud kopikaid lahkelt kulutama. Kärolin sai endale pikasäärega sügissaapad 15€ eest ja mina kaks kella hiinakate poest, millest üks järgmine päev kohe katki läks. Sain endale ka üliarmsad täistallaga roosad lillelised kingad ning uued päikeseprillid. Vanad prillid, mis olin 3€ turult ostnud läksid kaa katki. Viimaks olime nii läbi, et otsustasime keha kinnitada lähedal asuvas kohvikus. Toidud on Calellas üliodavad. Sõime pitsat ja jõime kohvi ning suundusime siis randa. Peale väikest jalutuskäiku naasesime oma koju.

Tüdrukuteõhtu

Käisime eile oma toanaabri Iryna ja kahe teise eesti tüdrukuga väljas. Ostsime eluodavad veinid. Mingi valge liitrine oli 0.69€, mis oli täiesti oma hinda väärt.Alguses liikusime ühte kohvikusse ja siis mingisugusesse Frogi. Klubi taoline koht vms. Õppisime üksteist paremini tundma ja kohtusime ka ühe mehega Animafestist, või siis meie Käroliniga nägime teda esimest korda. Ta pidi olema Irynasse armunud. Hommikul oli ilge padukas ning eilne õhtu andis end tunda. Ma polnud õnneks ainus, kes vaevles pohmaka käes. Otsustasin mitte hommikusöögile minna.
Kuna vihma sadas nii tugevalt, siis meil tuli ukse vahelt muidugi vihma sisse. Kärolini kommid ja muud magusad said märjaks. Ütlesime seda vastuvõttu. Nad lubasid kellegi saata meie tuppa. Mitte keegi ei tulnud, seega võtsime baaripoiste toast mopi ja hakkasime ise põrandat pesema. Siis kui päike välja tuli tüki aja pärast ja vihma enam sisse ei tulnud, saabus ka koristaja oma kaltsudega, et meid abistada.

Meie armas tuba

Vaba päev

Sain teada, et võileib juustu ja singiga pole sama, mis võileib singi ja juustuga, kuigi juust ja sink on sama. Samuti võime tipist siin unistada. Üks mees andis eile mulle otse kätte 5€, aga pidin selle ära andma. Kui keegi näeb, läheb tip ühisjagamisele, mida muidugi meie kunagi ei saa. Samuti sain teada, kuidas kõik töötajad endale ise riideid ostavad. Üks naine ostis endale 40€ eest valge särgi, samuti püksid, mis polnud ka väga odavad ning nüüd ta peab uue särgi ostma, kuna vanal plekid peal. Seda vist üldse ei arvestata, et ilmselgelt valge särk läheb veini ja muid alkoholiplekke täis!
Kuna mulle öeldi, et ma kirjutan ainult negatiivset, siis lisan ka midagi positiivset. Täna oli meil Käroliniga vaba päev. Põõnasime mingi poole kaheteistkümneni ning läksime peale seda randa jooksma. Peale lõunasööki jalutasime veidike ja jälle väike uinak. Meil on tegelikult teistega võrreldes oma töögraafikuga vedanud. Kuna meil on seitse ja pool tundi järjest töö. Ning hommikud kuni kolmeni täiesti vabad. Teistel on tavaliselt näiteks kahe-kolme tunnised pausid ja uuesti siis töö. Kõik riided on siin ülisoodsad! Aga ainult siis kui on allahindlused - ja need on ikka tõsised allahindlused, mitte nagu Eestis, kus sa saad kaks-kolm eurot soodsamalt. Täiesti normaalsed kingad ja kleidi saab viie euroga kätte. 
Praegu toimus mingisugune meeleavaldus, kus inimesed marssisid karjas koos oma eeslite ja hobustega, kuni tuli politsei, et neid laiali ajada. See neid muidugi ei takistanud. Pool minutit oli vaikus ja alustati uue hooga. Siis tulid siia sillale. Õnneks loomad jätsid maha. Kahjuks ma ei võtnud sillale digikat kaasa, et seda suurepärast sündmust jäädvustada.

05.06.13

Eile õhtul ütles hotelli omaniku naine señora Maria, kes on ikka täiesti omaette tegelane, et hotell muretseb meile riided. Meilt võeti mõõdud ja kõik ning paar tundi hiljem saime teada, et hotell ei hakkagi meie peale lisakulutusi tegema ning peame järgmisel päeval ise endale kõik riided ostma. 

Kavatsesime Käroliniga hommikul jooksma minema, kui meid kutsuti vastuvõttu ja öeldi, et peame otsekohe riideid minema ostma, et señora Mariakese süda rahul oleks. Marssisime siis vihaselt poodi, saime kingad, mingi ime läbi valge korraliku pluusi ja musta seeliku. Kokku läks mõttetult üle 30€.

Kuna ma saan natuke hispaania keelest aru ja oskan veidike seda kõneleda, siis olen proovinud baaripoistega ka hispaania keeles suhelda. Meil on üks kokk, kelle nimi oli vist Kalib? Igatahes selle teise naise Lorenaga, kes seal on, ma ei saa rääkida, kuna ta ei oska inglise keelt ja räägib kahtlase aktsendiga hispaania keelt. Siis ta otsustas täna solvuda, kuna mina rääkisin Kalibiga inglise keeles kogu aeg ja tema ei saanud midagi aru. Ajas mingi, et miks me temaga ei räägi ning, et ma oskan küll hispaania keelt kui vaja. Samuti sain teenindada inimesi ka söögileti, kuigi tulin baari tööle. Ka animateamis peavad meelelahutajad olema turvamehed, koristama klaase laualt ning ka vahel karaoket laulma. 

Esimene tööpäev

03.06.

Kuigi saabusime 31.05, pidime tööle asuma alles 03.06. Saime teada, et riietus tuleb iseendal muretseda, kõigil ükskõik, mis rahade eest, peaasi, et olemas. Valge pluus ja must seelik. See ei loe, et osadel on püksid ja ühel teisel praktikandil sinine pluus. Tööle minnes baariülemus Paco ütles, et alustan kolmest ja olen poole kaheksani tööl, ent vastuvõtust öeldi, et alustan poole neljast ja olen 11 – ni tööl. Sellised möödarääkimised on küllaltki tavalised Hispaaniast..Baaris oli alguses kõik väga uus. Erinevaid jooke oli suhteliselt palju. Tavaline rumm võib siin olla nii Bacardi kui mistahes rumm, sama on ka teiste jookidega. Malibuks kutsutake saadaolevat likööri nimega Balu ning kui keegi tellib Bailey’se, siis see segatakse kokku ühest kohviliköörist ning mingisugusest kookoseliköörist. Kõik alkohol ja teised joogid on kohalikud. Joogid said suhteliselt ruttu selgeks. Ja muideks kõige kangem on viski - 40%. Viin, rumm ja brändi on 25%. Pole ka ime, et kliendid nii ruttu siis purju ei jää. 

Tavaliselt alustan tööpäeva all basseini juures, siis korraks restorani ja õhtu lõpetan üleval baaris. Basseini ääres on üks teine hispaania naine ja kaks Bangladeshi meest. Takistuseks on see, et naine, kellega ma koos töötan ei räägi inglise keelt, ent saame kahepeale mu nõrga hispaania keele oskusega hakkama. Samuti oskab üks mees baarist veidike inglise keelt. Baaris töötavad mehed on kõik pärit Bangladeshist ning väga muhedad. Nad töötavad umbes 9-10 tundi ja saavad 400€/ kuus palka. Meie saame seitsme ja poole tunni eest, veidikene vähem, kui nemad ning meil on vähem tööd. Kahju neist..

Rääkides hügieenist, siis siin puudub selline asi. Basseini ääres vedelevad iga päev tühjad jäätisepotsikud, mida keegi ei kavatsegi koristada. Salvrätikuid on maas veelgi enam ning külastajad tammuvad nende sees. Ühe ja sama käterätikuga pühitakse nii lauda, põrandat kui ka nõusid, lisaks ka töölised oma jalanõusid!