Lennuk maandus 14.40, ent hotelli, mis asub Girona lennujaamast kuskil 40 km kaugusel jõudsime alles kuus läbi õhtul. Hotelli saabumine oli omaette trip. Otsustasime, et ei kasuta hotelli transfeeri ja saame odavamalt omalkäel hotelli. Lennujaama infost öeldi meile, et peame sõitma Girona linna bussiga ja sealt edasi rongiga Santa Susannasse ümberistumisega. Alguses ostsime bussipiletid ära ja jäime bussi ootama. Bussipileti peal polnud bussi nime ega ooteplatvormi numbrit ega ka kellaaega – väga arusaadav välismaalasele.. Põhimõtteliselt peab ise mõistatama. Muidugi aitasid meid inimesed, kellelt alatasa küsisime nõu. Saime teada bussiajad ning ootasime seal umbes 40 minutit.
Eestis olin hommikuks söönud ainult ühe võileiva, seega kõht oli suhteliselt tühi juba. Kui buss viimaks jõudis (muidugi hilines) saime hakata sõitma. Sõitsime umbes pool tundi, kuni jõudsime rongijaama, muidugi jäime rongist maha, kuna igasugune info puudus. Rongide graafik on nii segane kui veel olla võib. Kuskil pole konkreetselt kirjas mingeid perroone kuhu minema peab, samuti polnud kuskil Santa Susanna peatust kirjas. Läksime kassase ja küsisime lihtsalt pileti Santa Susannasse, ent ka pileti peal polnud muud, kui, et see sõidab Santa Susannasse. Mitmendalt perroonilt ja mis kell väljuma peaks?? Kassast öeldi ainult, et see läheb 20 minuti pärast. Vaatasime, et perroonil on ainuke rong, kuhu saab minna. Loomulikult keegi ei osanud inglise keelt, et meid aidata, seega hüppasime ettejuhtuva rongi peale. Teadsime vaid peatuse nime kuhu pidime minema enne ümberistumist – Macanet-Massanes. Kell oli selleks ajaks juba umbes 17.20.
Jõudsime
mingisugusesse getode linna, kus käisid kahtlased aafrika poisid ringi, meid kui turiste jõllitades. Koht
oli mahajäetud ja muidugi ka seal polnud mitte mingisugust informatsiooni,
millega saaksime oma hotelli. Ja me polnud ainsad, kes sellises teadmatuses olid. Viimaks küsisime ühelt ettejuhtuvalt tööliselt
suunda, ent rong pidi ka seal alles 18.04 väljuma. Jõudsime umbes poole tunni
pärast Santa Susannasse, peale mida liikusid asjad kiiresti. Olime sattunud
suurepärasesse kuurortlinna ja hotell asus peatusest umbes kilomeetri kaugusel.
Tee oli sinna küll konarlik, ent jõudsime kohale, avastasime, et seal on veel
kaks eesti tüdrukut praktikal, kes olid sinna tulnud kuueks kuuks.
Ent imet, saabudes
hotelli, ootas meid üllatus – tuba, kus me peame järgmised kolm kuud veetma,
pidi nii-öelda olla läbinud remondi, mida see ilmselgelt polnud. Esiteks seal
oli kohutav värvihais. Teiseks põrand oli täiesti must ning samuti seinad.
Tundus nagu see oleks ühe päevaga valmis tehtud. Seinad olid jubedalt värvitud, kui seda saab värvimiseks nimetada. Leidsime eest kaks Eesti tüdrukut, kes olid kaa siia praktikale tulnud. Nad rääkisid meile olukorrast ja erinevatest reeglitest,
mida keegi ise meile konkreetselt ei maininud. Samuti ei tutvustanud keegi
meile meie tööd ega meie otsest ülemust. Ühesõnaga kõike pidime ise uurima.
Saime teada, et eesti tüdrukud tulid samuti lennujaamast siia umbes kolm tundi. Nad ütlesid, et peame veel sotsiaalnumbri endale tegema. Selleks sõitma rongiga
politseijaoskonda, siis sotsiaalasutusse ning hiljem hotelli tagasi ja kõik see
läheb maksma 20 €. Muidugi ei tahtnud me rongidest midagi teada. Ja pidime veel
teistkorda sellise teekonna läbi tegema, et pabereid kätte saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar